Garmenil on magistrikraad kasvatusteaduste erialal. Kõrvalerialana õppis inimeseõpetust ja sotsiaalpedagoogikat. Garmen on huvihariduse spetsialistina töötanud Elvas alates 2004. aastast. Alates 1. juulist 2016 on ta Elva Huviala- ja Koolituskeskuse direktor. Naljatades ütleb ta, et tema suurim hobi ongi tema töö. Kahtlemata kuulub Garmenil igal hommikul kohvitassi kõrvale kas sudoko või ristsõna lahendamine või lausa mõlemad.
Hanna õpib Tartu Ülikoolis magistriõppes Inimgeograafiat ja regionaalplaneermist. Varasemalt on ta töötanud noortega Itaalias Euroopa vabatahtlike teenistuse raames. Vaba aega sisustab jooksmisega, saksa keele õppimisega ning erinevates üliõpilasorganisatsioonides tegutsedes.
Tema suureks kireks on reisimine ning eriti hea on ta meel, kui sihtkohas on ka piisavalt palju mägesid, mida vallutada. Siiani on olnud huvitavamad matakaseiklused Uuralites, Kaukaasias ja Hibiinides.
Hanna peab oluliseks enda pidevat arendamist ja uute väljakutsete leidmist. Noorsootöös soovib motiveerida noori enda ideid ja unistusi ellu viima ning pakkuda neile võimalusi, kuidas aktiivselt vaba aega veeta.
Külliki on õppinud Tartu Ülikoolis eripedagoogikat, mis on aidanud tema töös märgata ka erivajadustega laste eripärasid. Külliki töötas varasemalt laste ja noortega Tartu Laste- ja Noorukite Vaimse Tervise keskuses, pakkudes neile loomingulist tegevust ja vaba aja veetmise võimalusi. Samuti oli ta neile toeks ning julgustas lastel ja noortel tegeleda hobide ja huvidega, mis neile meeldisid.Tööst vabal ajal meeldib Küllikile väga looduses viibida, iseäranis rabamatkadel ning samuti on tema suureks kireks loodusfotograafia. Lisaks laulab Külliki vabal ajal Laulukooris Tarbatu. Külliki soovib jätkata noorte innustamist ja motiveerimist neile huvipakkuvate huvialadega tegelemisel ning pakkuda noortele mitmekesist vaba aja veetmise võimalust. Samal ajal peab ta oluliseks ka enda pidevat arendamist.
Lisaks noorsootööle hakkas Külliki alates 2019 aasta sügisest juhendama loovusringi ning jätkab uuel õppeaastal loovus- ja fotoringi juhendamist.
Külliki sõnul on rõõm juhendada särasilmseid ja loovaid noori, kellele ringis osalemine pakub huvi ning kes ka edaspidi soovivad osaleda uudsemas ringitöös, mis tutvustab lähemalt ka fotograafia valdkonda.
Mis võiks olla veel suurem rõõm kui see, et huviringi juhendab meie endine huvikooli õpilane! Irina on kasvanud välja huvikoolist Siiri Puhalaineni käe alt. Irina juhendab kodunduse- ja kombeõpetuse ringi, aga ka beebikooli.
Irina on Elva juurtega, kuid elab igapäevaselt Rannus. Ta on Rannu Külaseltsi aktiivne liige. Irina on lõpetanud toiduainetetööstuse eriala. Peale selle, et talle meeldib palju köögis katsetada, käib ta meelsasti ka metsas seenel ning armastab valmistada ise hoidiseid. Tema ekstreemseim hobi on motosport jääl, vähem ekstreemsem hobi on näitlemine – ta teeb kaasa Lendteatri näitetrupis. Irinale meeldivad ebamugavad olukorrad, sest need sunnivad tulema välja mugavustsoonist ja õpetavad leidma kiireid ja õigeid lahendusi. Motosport ja näitlemine pakuvadki kahtlemata ka ebamugavaid olukordi. Irina on seisukohal, et inimesed ja just noored peaksid võimaluse korral elama rohkem maal ja käima seenel. See kosutab nii keha kui ka vaimu.
Meeta juhendab kunsti- ja animatsiooniringi juba üheksandat aastat, mis teeb tema elust umbes kolmandiku. Kunstilised teadmised ja oskused on ta omandanud Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et alguse sellele teele sillutas kaheksa aastat õpinguid Elvas samas kunstiringis, mida ta nüüd ise juhendab. Peale huviringide juhendamise on Meeta elus tähtis koht loomel, maaelul ja loodusel. Ta hindab kõrgelt (loome)vabadust ja rakendab seda põhimõtet ka oma ringides, et mitte pärssida laste ja noorte loomingulisust. Seepärast samuti ongi Meeta huviringid nii populaarsed. Kolleegid hindavad Meetat kõrgelt tema heade suhtlemisoskuste ja tolerantsuse poolest.
Merit on treener Elva Huviala- ja Koolituskeskuse RN Stuudios (Rhythmic Nation), mis alustas Elvas tegevust 2006. aastal. Meriti tantsutee sai alguse juba varakult – 4,5-aastaselt, kui tema vanaema viis ta käekõrval Tartu Tervishoiutöötajate majja Edgar Leppiku seltskonnatantsu klubisse „Mõmmik”. Ja siit edasi pole tantsupisik Meritit kordagi maha jätnud. Ta on tegelenud aktiivselt erinevate treenerite käe all erinevate tantsustiilidega nagu võistlustants, rock`n`roll, latiino, moderntants, aeroobika, iluvõimlemine, showtants, modern jne. Tema enda suurteks eeskujudeks olid, ja on ka praegu, treenerid Edgar Leppik, Janek Randla (tantsuklubi „Teemant” treener), Liidia Uustal, Evi Merusk, Merike Kippasto, Stassi Sois. Merit on hip-hopi treener ka Põlvas Meie Stuudios. Merit on IDO (International Dance Organization) litsentseeritud kohtunik. Merit annab oma treeneritele kui ka tantsijatele edasi praktilisi ja teoreetilisi kogemusi nii endise tantsija kui ka kohtuniku vaatenurgast. Meriti aktiivsesse ellu mahuvad veel sellised hobid nagu käsitöö, kokkamine, aiandus, sisekujundus ja modelleerimine.
Mari-Liis on tantsupisiku saanud oma emalt ja vanaemalt, kes on rahvatantsu treenerid. Nii oligi Mari-Liisi esimeseks tantsustiiliks rahvatants, pärast mida järgnesid kantri- ja showtants. 2006. aastal liitus ta RN Stuudioga ja jõudis tänu Merit Tähele hip-hop tantsuni. Sellest ajast on ta jäänud kindlaks tänavatantsu stiilidele.
Treeneritööd RN Stuudios alustas Mari-Liis 2013. aastal ja on andnud workshoppe tantsukoolides Eestis ja Saksamaal. Tema grupid ja koreograafiad on pälvinud mitmeid poodiumikohti Estonian Dance Organizationi reitinguvõistlustel ja teistel tantsufestivalidel.
Mari-Liis on lõpetanud Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse eriala ning õpib hetkel magistris tõlkeõpetust. Mari-Liis on suur Saksamaa ja saksa keele fänn. Lisaks tantsule on Mari-Liisi hobiks ka muusika. Ta on lõpetanud kaks muusikakooli – Tartu Arsise Kellade Kooli ja Elva Muusikakooli. Hetkel mängib Mari-Liis puhkpilliorkestris Popsid saksofoni.
Ehtel Kuldvere-Vent on üles kasvanud Põltsamaal. Muusikalise kõrghariduse omandas ta Tartu Õpetajate Seminari muusikaosakonnas. Tänu abikaasale sattus elama Elvasse ja on kahe toreda poja ema. Alates 2006. aastast töötab Elva Gümnaasiumi 1.-6. klasside muusikaõpetajana, juhendab koolis mudilas- ja lastekoori ning oli pikka aega Elva segakoor AVE dirigent. 2007. aastast alates on ta seotud Luksemburgi Eesti Seltsi mudilas-, laste- ja noortekoori juhendamisega. 2014. aastast juhendab Elva Huviala- ja Koolituskeskuse kandleringi. Talle meeldib lisaks põhitööle väga tantsimine, sisekujundus, reisimine ja lugemine. Iseloomult peab ta ennast lojaalseks, kohusetundlikuks, töökaks, õpihimuliseks ja hea huumorisoonega inimeseks. Hobina kogub mängukaarte oma isa mälestuseks, kes väga armastas bridži mängida. Head sõbrad-tuttavad on teinekord reisidelt talle põnevaid mängukaarte toonud. Tema elumoto on: “Mitte võrrelda ennast teistega, vaid püüda iseennast ületada ja olla endast parem!”. Elu on tänu muusikale veelgi kaunim!
Mare on keraamikaga tegelenud alates aastast 2009, Elva Huviala- ja Koolituskeskuses alustas õpetamist 2015. aastal. Tal on pedagoogi ja muusikapedagoogi kutse. 1994–1998 õppis ta Tartu Kunstiühingu „Pallas” Konrad Mägi nimelises maaliateljees klassikalist õlimaali. 2013. aastal sai ta Tartu Rahvaülikooli aasta õppija tiitli. Mare on väga uudishimulik ning talle meeldivad igasugused väljakutsed, mis teevad elu huvitavaks ja värviliseks. Ta hindab kannatlikku meelt ja hoolsust. Marel on hea meel selle üle, et Eesti Teatri Festival Draama toimub Tartus ning Pimedate Ööde Filmifestival saadab filmiparemikku meie kanti. Tartu Uus Teater on samuti Mare elu palju toredamaks teinud. Mare armastab lugeda, reisida, tegeleda käsitööga, mängida tennist ja nautida loodust.
Tuuli on lõpetanud Suzuki meetodi teise taseme klaveriõpetajate koolituse ning täiendanud ennast teooria mänguliseks õpetamiseks Music Mind Games I kursusel. Alustas oma klaveriõpinguid Elva Muusikakoolis ning siit viis tee teda edasi Heino Elleri nimelisse Tartu Muusikakooli ja Eesti Muusikaakadeemiasse. Ta on õppinud kultuurikorraldust Tartu Ülikoolis, kus magistritöö jäi kirjutamata seoses tööle asumisega Otepää Muusikakooli direktorina. 11 Otepääl töötatud aasta sisse jäid ka laste sünnid. Just tänu vanema lapse varasele ja tungivale soovile viiulit mängida, jõudis Tuuli Suzuki meetodini. Praegu läbib Tuuli Suzuki meetodi teise taseme klaveriõpetajate koolitust. Suzuki meetodit peab Tuuli oma kireks ja hobiks Elva muusikakooli juhtimise kõrval. Energiat meeldib taastada lugemisega, teatrikülastustega, tervisespordiga, Shindo venitusharjutustega, koduaias toimetamisega ning perega.
Livia on lõpetanud Tartu Heino Elleri nimelise Muusikakooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi klassikalise laulu erialal. Livia initsiatiivil loodi 1995. aastal Elva Huvikoolis solistide ring, millest hiljem kasvas välja laulustuudio. Livia ongi õpetanud Elvas laulmist 1995. aastast saati. Livia suurteks hobideks on raamatud, reisimine ja teater. Ta naudib muusikat ooperist rockini. Üdini on teda lummanud Itaalia, itaalia keel ja kunst. Livia peab silmas seda, et igal aastal võtaks ta ette midagi sellist, mida ta varem pole teinud. Tal on ka üks eriline hobi – ta kogub inglikujusid.
“ Meie maailmas on laste maailm,
vanas maailmas on vastne maailm.
Suurde pihku saab väikene käsi.
Rõõmud ei roosteta, valud ei väsi,
mured ei murene, vaevad ei vanu…
Kordudes kõik on kordumatu.”
Armastan neid luuletaja Lehte Hainsalu mõtteid väga.
Need kannavad läbi aegade.
Olen aastate jooksul saanud osa väga paljude eelkooli ja algklasside laste kasvamisloost. Igas loos omad rõõmud ja mured. Koostöös usaldavate vanematega on iga laps saanud kaasa olulised õpioskused ja väärtused, millele järgnevates kooliastmetes toetuda.
Parima tunnustuse osaliseks sain oma töös siis, kui üks 1. klassi laps keksis tunni lõpul särasilmselt minu juurde, kallistas ja lausus õhinal: “ Aitäh, õpetaja, mulle väga meeldis sinuga koos õppida!”
Lavastaja Väino Uibo on kunagi öelnud: “Näitlemine on imelihtne – mine lavale ja ela lavaelu. Ära mängi, ära näitle, lihtsalt ela lavaelu!”. Selline näitlemine Kaidi meelest ongi ja just seda loomulikkust, lihtsust ja oskust lavaelu elada ta noortele näiteringis õpetabki.
Kaidi on lõpetanud Eesti Maaülikooli Maastikukaitse ja -hoolduse erialal, omades Loodusteaduste Bakalaureusediplomit. On aastake tudeerinud Tartu Ülikoolis Psühholoogiat. Elu on toonud temani mitmeid erinevaid töökohti, ent teater ja näitlemine on see, kus ta end päriselt “kodus” tunneb. Kokkupuuted elu erinevate valdkondadega on andnud talle piisavalt kogemusi, mida on võimalik endaga lavale kaasa võtta ning need läbi erinevate lugude publikuni tuua.
Lavalaudadel on ta varemgi viibinud – ta on tegelenud erinevate tantsustiilidega. Ta on kaasa teinud kahes erinevas reklaamiprojektis, osalenud ühe Eesti filmi võtetel ning väikeseid rolle mänginud Eesti teleseriaalides. Igapäevaselt lööb ta kaasa Elva LendTeatri näitetrupis ning on osalenud mitmes erinevas lavastuses, mis on LendTeatri seinte vahel küpsenud. 2019a suvel osales ta Vanemuise näitleja ja lavastaja Karl Laumetsa lavastuses “Pidu tuli!”.
Oma hobideks peab joogat, rattasõitu, suusatamist, jalutamist, kitarrimängu ning ratsutamist. Muide, hobustega ja lühikest aega ka ratsaspordiga, on ta tegelenud oma elust ca 20 aastat. Kaidil on kaks poega. Ja tänu neile, on ta veendunud, et just lapsed on meie elus kõige suuremad õpetajad ning nende siirus ja vahetu suhtlus on omadused, mida tuleb täiskasvanuna lastelt õppida.
Oma elumotoks peab ta mõtet, et ära oota ega eelda kelleltki midagi, aga võta armastuse ja tänutundega vastu kõik, mis antakse.
Jaanus ütleb enda kohta nii: „Mida Jaanus ei õpi, seda Jaanus ei tea!“. Aga hakkame päris algusest. Juba väikese poisina ei seisnud Jaanuse käes ükski mänguasi kaua tervena. Mingi hirmus kihk ja uudishimu ajendas teda uurima, et mis imelikud asjad ja vidinad nendes mänguasjades ikka sees on. Abiks tavaline lauanuga, hiljem kruvikeeraja, pudenesidki mänguasjade algosad mööda toapõrandat laiali. Ja tsiteerides Joosep Tootsi: „Kui ma tervet rehkendust ei jõua, siis ma teen pool… „ ehk kui Jaanus tervet mänguasja kokku tagasi ei oska panna, siis ta paneb pool ning sedagi valede juppidega.
Jaanus on arvamusel, et kõige ilusam asi on see, mis on oma kätega valmis tehtud. Noortel on tavaliselt nii palju ägedaid ideid, kuid pahatihti ei oska nad neid sõnadesse ja õigesse vormi panna. Neid on vaja ainult pisut juhendada ja vajalikud tööriistad kätte anda. Ja näidata kuidas üks või teine asi töötab.
Jaanus lõpetas 2017. aastal Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö erialal. Alates sama aasta sügisest töötab ta Elva Gümnaasiumis tehnoloogia- ja tööõpetuse õpetajana. Enesel kasvab peres kuus last. Kui ta kõikide muude kohustuste kõrvalt aega suudab näpistada, siis tegeleb meelsasti raadio teel juhitavate auto- ja laevamudelitega, huvitub ajaloost ning hingerahu leiab looduses koeraga jalutades.
Kaido hakkas kabet mängima pisikese poisina siis, kui talle kingiti jõuludeks tema esimene kabelaud. Kõigepealt harjutas ta vanaema ja emaga, seejärel hakkas ta trennis käima Paul Kerese Malemajas Tallinnas. Peagi järgnesid arvukad võistlused, kus Kaidol läks hästi ja nii kasvas tema huvi kabe vastu veelgi. Ta on palju kordi võistelnud ka Lätis ja Venemaal. Kaido meeldejäävaim saavutus ulatub tagasi aastasse 1980, kui ta oli 17aastane. Ta osales rahvusvahelisel Eesti-Läti 100 lauda kabes võistlustel, kus tal ainsa eestlasena õnnestus võita nüüdseks eksmaailmameistrit Guntis Valnerist, kes andis tol aastal Eesti kabetajatele simultani. Kaido on olnud meistrikandidaat kabes, 2016. aastal saavutas ta Eesti meistritiitli võistkondlikus vene kabes.
Kaido kolis Elvasse 2001. aastal. Sellest ajast peale on ta tegelenud laste ja noorte seas kabe edendamisega. Kaidole meeldib palju looduses viibida ning sageli tegeleb ta ka orienteerumisega, selle pisiku on ta saanud elukaaslaselt. Kaido on lõpetanud 1989. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri teaduskonna ning on diplomiga kehalise kasvatuse õpetaja. Igapäevaselt töötab ta vanemkomissarini Politsei- ja Piirivalveametis Lõuna prefektuuri juhtimiskeskuses. Kaido südamesoov on, et lapsed ja noored saaksid kabevõistlustel esindada Elvat.
Christopher on tegelenud tantsimisega 18 aastat. Oma pika tantsutee jooksul on ta tantsinud mitmeid erinevaid stiile: võistlustants, showtants ja tänavatants. Põhistiiliks on tänavatants. Christopher on tantsinud kui ka juhendanud noori tantsijaid Koolitantsu festivalil. Peale selle on ta osalenud erinevatel võistlustel ning workshoppidel nii välismaal kui ka eestis.
Tõnis on löökpillimängija ansamblites Odd Hugo ja Angus. Ta lõpetas 2014. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärast kooli lõpetamist on ta õpetanud Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis, Jõgeva Muusikakoolis ning Tabivere Huvikoolis. Mängida armastab ta kõike – lisaks traditsioonilisele trummikomplektile ka erinevate kultuuride perkussioone.
Kelly Vask on omandanud rakenduskõrghariduse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rütmimuusika erialal, spetsialiseerudes vokaalile ja kitarrimängule. Lisaks sai ta koolis mõnusa doosi helitehnoloogilisi teadmisi, mis leiavad nüüd rakendust Laulustuudio õpilaste salvestamise ja väiksemate kontsertide helindamise näol. Kui Kelly parasjagu huvikoolis ei ole, siis toimetab ta laulja-laulukirjutajana oma bändis Kelly’s Puzzle või nokitseb sooloprojekti kallal, eesmärgiga ikka paremaks laulukirjutajaks, üleüldse paremaks muusikuks saada. Peale muusika armastab neiu väga teed, kampsuneid ja šokolaadi.
Riin Lumiste on lõpetanud Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari noorsootöö eriala, valikainena õppis näiteringi juhendamist. Talle meeldib reisida, meisterdada, pildistada loodust ning lugeda luuletusi ja noorsooromaane. Peab oluliseks vabatahtlikku tööd – ta on teinud seda vähekindlustatud noortega ning pakkunud hoiukodu kodututele kassidele. Riin on Elva Huviala- ja Koolituskeskuses näiteringi juhendaja ning avatud noortekeskuse noorsootöötaja. Riin soovib olla noortele inspiratsiooniks nende tuleviku valikute langetamisel. Teda inspireerivad ja motiveerivad noored ja nende elu ning neist innustatuna on ta ka kõik näiteringis lavastatud näidendid kirjutanud ise. Näiteringis peab oluliseks, et iga noor õpiks eneseväljendusoskust ja julgust minna elust läbi sirge seljaga.
Õpin Tartu kunstikoolis kujundusgraafiku erialal. Olen õppinud graafilist disaini ja digitaalset kunsti, aga huvitun ka traditsioonilise kunsti stiilidest skulptuurist kuni trükikunstini.
Olen käinud ka Elva kunstiringis. Kunstiring näitas mulle, et kunst ei pea olema ainult hobi, vaid võib olla ka elukutse.
Olen olnud muusika keskel ja lavadel sellest ajast saadik, kui üldse mäletan ehk lauluringi viidi mind juba paari kuu vanuselt. Peale paljusid erinevaid huviringe algasid suuremad muusikalised õpingud Viljandi Muusikakoolis, kus õppisin kitarri ja lisaks ka laulmist. Peale 12 aastat muusikakooli astusin sisse Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus õpin praeguseni rütmimuusika erialal kitarri. Olen vedanud eest omaloomingulist bändi nimega “Sent from Viljandi” ning hetkel löön kaasa peamiselt koosseisus nimega “Pihlap.uud”.
Peale muusika meeldib mulle juua kohvi, käia kalal loodust ja vaikust nautimas, rattaga sõitmas ning autoga maailma avastamas.
Henrika Trave on omandanud rakenduskõrghariduse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusika erialal, spetsialiseerudes plokkflöödile, torupillile ja helitehnoloogiale. Muide, kaks meie laulustuudio õpetajat – Kelly Vask ja Henrika – olid ka kursaõed! Kui Henrika parasjagu huvikoolis ei toimeta, on ta Harjumaa lasteaedades muusika-, liikumise- ja inglise keele õpetaja. Kui vahel juhtub töö kõrvalt aga vaba aega jääma, veedab Henrika need oma kodusaarel Saaremaal, kus on kõik vajalikud asjad omaloomingu kirjutamiseks. Peale muusika, looduse ja oma kodusaare armastab Henrika üle kõige talve, kampsuneid ja suuri kruuse!