Meediakajastus

Elva valla aasta huvihariduse õpetaja töötab missioonitundest

Napilt poolteist aastat Elva Huviala-ja Koolituskeskuses muusikaõpetajana töötanud Henrika Trave esimene mõte oli, et miks just tema, kui sai asutuse juhilt teada, et just tema on valitud üheksa nominendi seast laureaadiks. Muideks, sama küsimus oli ka tema otsekohesel vanaemal. Henrika kursusekaaslane TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast Kelly, kellega nüüdseks ollakse kolleegid, kiidab aga sõbrannat: ”Kes siis veel, kui mitte sina?!”.

Sündinud muusikasse

Saaremaalt pärit Henrikat on muusika ümbritsenud juba lapsepõlvest saati. Ta meenutab, kuidas sai suvilas olles isa autos kuulatud VLÜ CD-sid nii, et auto aku sai tühjaks. Võib öelda, et Henrikal on muusika juba geenides – vanaisa mängis bajaani ja laulis, vanavanaonu aga karmoškat. Muideks, see karmoška on nüüd jõudnud Henrika kätte ning ta õpib seda iseseisvalt, mõningase abiga Rasmus Kadajase poolt, mängima. Noor naine on küll käinud muusikakoolis, kuid peab enda peamiseks suunajaks siiski oma perekonda, kellega kuulati CD-sid, käidi kontsertidel ja külastati muusikafestivale.

Muideks, kutse Elva valla haridusvaldkonna tunnustusüritusele läks tema meili postkastis hoopis rämpspostkasti ning ta leidis selle kutse sealt juhuslikult. Tunnustusüritusel ta ise osaleda ei saanud kuna oli Eesti ETNO laagris, mille korraldustiimi on kuulunud juba aastaid.

Töötab missioonitundest ja unistab Saaremaast

Henrika juhendab Elva Huviala-ja Koolituskeskuses pärimusmuusikaringi, laulustuudiot ja MINI laulustuudiot. Ta peab oluliseks, et õpilastel oleks tunnis eelkõige lõbus, sest siis läheb ka õppimine ladusamalt. Mõnikord läheb tunnis lausa nii lõbusaks, et mõned tagasihoidlikumad ei julge kaasa naerda, sest arvavad, et tegemist on lollitamisega.

Ta on õnnelik, et pärimusmuusika läheb järjest rohkem au sisse ning noorte huvi antud muusikastiili vastu ei näi raugevat. Ta tunnistab, et töötab muusikaõpetajana missioonitundest: “Muusikaõpetaja palk ja reaalselt õpetaja tööle kuluvad tunnid ei ole omavahel võrdsed ja palk ei motiveeri seda tööd tegema. Mind motiveerivad mu särasilmsed õpilased!”. Ta valutab südant Eesti haridusmaastikul toimuva pärast ning seetõttu ise kooli muusikaõpetajaks ei kipu: “Ma ei taha, et õpilastele oleksid minu tunnid kohustuslikud.”

Oma suurimaks eeskujuks peab ta aga hoopis matemaatikaõpetajat Anne Tõru, kes oli esialgu lausa solvunud, et noor talent ei võtnud jalge alla matemaatika õpetaja teed. Paar kuud tagasi, kui õpetaja nägi oma endist õpilast kontserdil ütles aga, et on õnnelik, et ta tegeleb oma meelistegevusega, kuid ärgu unustagu ka numbrite maailma. Kuuldes pealt meie vestlusest, et Henrikale meeldib väga matemaatika, mainib kolleeg tänutundega, et Henrika on tema pojal matemaatikat aidanud õppida. Kui ta kuuleb, et keegi ei saa matemaatikast aru, läheb ta kergelt hasarti – küll ma sulle selgeks teen! Kui oleks ainult rohkem aega, annaks ta kasvõi järelaitamistunde!

Elumere lained on viinud Henrika Tallinnasse, Pärnusse, Viljandisse ning isegi Iirimaale, kuid tema suureks südamesooviks on minna tagasi Saaremaale ning asuda seal missioonitööle muusikaõpetajana. Loodame siis, et enne veel, kui südamesoov saab täituda, jõuab ta veel paljusid Elva valla noori muusikapisikuga nakatada! Aitäh, et oled meiega, aasta huvihariduse õpetaja Henrika!

Riin Pross

Artikkel ilmus Elva Elu Uudistes 11.10.2022

Kuidas minust ei saanud koolikiusamise ohver

Ma olin esimesse klassi minnes nii õnnelik ja uhke, et ma olen nüüd nii suur tüdruk. Ei pea lasteaias
lõunaund magama enam! Esimene klass oli küll üpris ehmatav – nii palju kisa ja lärmi. Sain endale
uued armsad sõbrannad klassiõdede näol. Kuna olin üksik laps, oli sõna klassiÕDE minu jaoks nii
erilise tähendusega – mul on nüüd õed!

Minu klassis oli poisse, keda mõnitati teiste poiste poolt selle pärast, et nad õppisid hästi, olid
lühemat kasvu, kandsid prille või jäid mingil muul täiesti arusaamatul põhjusel ette. Ma nägin
koolikiusamist pealt juba esimesest klassist. Esimesest klassist! Tänaseks on nad kõik edukad ja elus
palju saavutanud täiskasvanud mehed.

Murdeea saabudes toimus mingi arusaamatu murrang. Tüdrukud jagunesid kahte erinevasse leeri,
tüdrukud vaatasid poisse teise pilguga. Ja järsku jäin mina ette koolikiusajatele – mulle pandi inetu
hüüdnimi minu perekonnanime järgi, mind kutsuti kummituseks minu heleda naha tõttu või midagi
muud. Kui ma kohtusin “nendega” koridoris, väljendasid nad oma arvamust minu suhtes ja muutsid
oma suunda, et mitte minu nägu näha.

Minust oleks võinud saada koolikiusamise ohver, kuid mind päästeti. Aitäh, mu kallid (klassi)õed
Merilyn, Kätlin, Olga, Kristina, Kristel, Merilin (kus iganes te praegu olete, sest elutee on enamustega
teist lahku viinud) – teie absoluutne olemasolu minu jaoks päästis mind auku kukkumast. Elumuutev
oli aga otsus minna näiteringi, kust leidsin oma hingesugulase-sõbranna ning turvalise ajaveetmise
koha. Näitering kasvatas minus enesekindlust, eneseväljendusoskust, õpetas mind suhtlema.
Kasvatas minus huvi luuletuste, näidendite, raamatute jms vastu. Hiljem läksin ka erinevatesse
tantsuringidesse ning need täitsid sisukalt mu vaba aja. Noored, kes ei käinud kuskil huviringides,
jõlkusid vabal ajal kortermajade mänguväljakute juures ja mõtlesid erinevaid lollusi välja.

Töötades noortekeskuses, mis asub huvikooliga samas majas, näen suurt erinevust noorte vahel, kes
käivad mõnes huviringis ja kes ei käi. Huviringis käiv noor on enesekindlam, avatuma suhtlemisega,
laiema silmaringiga ning kõrgema pingetaluvusega. Huviringis käimist ei pea lapsele peale suruma ja
kindlasti ei peaks laps olema “tubli” ja käima liiga paljudes huviringides. Küll aga soovitan ma
lapsevanematel lapsi huviringidesse viia juba eelkooliealistena ja kui esimene huviring ei sobi,
proovige järgmist.

Minu helesinine unistus on, et tänapäeva koolis on õppeainetest tähtsamad inimsuhted – õpilaste ja
õpetajate ning õpilase ja õpilase vahel. Et kool õpetaks noortele suhtlusoskuseid ja enesekindlust ja
eneseväljendusoskuseid, mis on tähtsamad oskused töö karjääris kui erinevad faktid ja teadmised.

Minu helesinine unistus lagunes täielikult, kui nägin kodulinnas tänaval sokkide väel kõndimas
tüdrukut. Minu imestuse peale ütles ta, et tahabki haigeks jääda, et ei peaks kooli minema ja “tema”
nägu nägema. Ma sain ilma täpsustuseta aru, kes on “tema”- koolikiusaja.

Minu helesinine unistus lagunes täielikult, kui kuulsin ühelt noorelt, kuidas abi paludes teema
selgitamisel, alustas õpetaja järgmist tundi sõnadega: “Kuna X ei saanud eelmisel tunnil millestki aru,
võtame selle teema uuesti läbi.”.

Minu helesinine unistus lagunes hetkel, mil nägin koolikoridoris, kuidas õpilane üritab õpetajaga
rääkida, aga too jookseb trepist üles ja karjub: “Mind ei huvita!” nii, et kuulen teda kaks korrust
allpool.

Minu helesinine unistus lagunes siis, kui laps rääkis pisarsilmil, kuidas õpetaja ütles talle “ära kaeba”,
kui ta üritas jagada oma muret, et klassiõed kiusavad teda.

Minu helesinine unistus kadus mustade rünkpilvede taha, kui kuulsin, kuidas KiVa tähendab õpilaste
slängis “kiusa vabalt”.

Õpetaja, huvijuht, direktor, õppealajuhataja – palun võta hetk enne kooliaasta algust ja mõtle, kas sa
töötad koolis õpilaste või õpetamise pärast. Millised on sinu väärtushinnangud, mida sa tahad
õpilastele eluteele kaasa anda? Loodan südamest, et iga õpilane leiab koolist õpetaja, kes oleks talle
eeskujuks ja suunanäitajaks. Siinkohal tänan oma eesti keele õpetajat ja huvijuhti Maarjat, kelle
eeskujul läksin õppima noorsootööd.
Armastust, hoolivust ja sallivust uude õppeaastasse kõigile õpilastele ja õpetajatele!

Riin Pross

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe veebilehel 18.09.2022

Elva Huviala- ja Koolituskeskus võõrustas suvistes huvilaagrites 93 õpilast Elvast Tallinnani

Kuigi suvi möödub huvikoolis puhkuste lainel, korraldab iga huviringi õpetaja vähemalt ühe laagri. Korraldati kokku 6 eriilmelist laagrit lastele ja noortele vanuses 6-15, kus noored said tutvuda ka konkreetse huviringi tegevustega.

Laagrisuve alustas 10.-12.06 toimunud „Vahvalt laagris“, kus osalesid 7.-9.aastased noored. Noored said
harjutada kätt nii väikekandle mängus kui erinevate kunstitööde loomises. Lisaks valmistati lihtsaid ja maitsvaid toite, näiteks puuviljavardaid ja lõbusaid võileibu. Grupitunnetuse loomiseks viisid õpetajad läbi põnevaid õuemänge. Lastele meeldis laager väga. Juhendajana sai käe valgeks ka 17-aastane huviringi õpilane Anete Saadjärv.

14.-18.juunil toimus juba teist aastat järjest pärimusmuusikalaager. Kohale oli tulnud 25 noort pillihuvilist nii Tallinnast, Karksi-Nuiast, Tapalt kui ka Elvast. Laager oli ööbimisega. Kuue juhendaja käe all sai õppida nii mandoliini, ukulelet, väikekannelt, karmoškat, trumme kui ka torupilli. Viie päeva jooksul jõudsid noored õppida uusi pille, laulda, joonistada, tantsida, mängida ja jämmida nii palju kui süda lustis. Pillimänguhuvi aitasid sütitada ka ansambel Tradimuse noored, kes andsid teisel laagripäeval noortele üllatuskontserdi.

27.-29.juuni leidis aset digikunsti- ja animatsioonilaager. Digikunstis said laagrilised digilauaga joonistada
ägedaid kleepse, videotöötlusega tutvumiseks tehti valmivale animatsioonile algus- ja lõputiitrid ja otsiti
multikale helisid. Kolme päeva jooksul valmisid animatsioonid, tehnikatena kasutati lamenukk- ja/või plastiliini animatsiooni. Köögis valmistati lõunasöögiks makaronisalatit, viineripirukaid, tikuvõileibu ja küpsisetorti. Mõned lapsed avastasid enda jaoks juustu ja viinamarja koosluse, mis esialgu tundus võõras kuid pärast hakkas väga maitsema.

15.-17.august toimus eelkooli tutvustav laager nimega „Märkan, kuulan, vaatan“. Jalutati Arbijärve ääres ja
õpiti tundma sealseid ravimtaimi. Teisel päeval külastati Võlumetsa Kulbilohus, kus mängiti põnevaid mänge ja õpiti looduses viisakalt käituma. Viimasel päeval leiti end Vitipalu Nõiamajast, külastati läheduses asuvat seiklusparki ja Haldjarada. Ühe laagrilise vanem kiitis laagrit: “Laager oli niivõrd inspireeriv, et esimese laagripäeva õhtul läksime kohalikku metsa jalutama ja laps otsis suure innuga ravimtaimi. Aitäh korraldajatele! Laps oli väga kurb, et laager oli nii lühike. Ootame juba järgmist laagrit!“.


Samal ajal toimus ka RN-stuudio tantsulaager koolieelikutele ja 1.-4.klasside õpilastele. Esimesel päeval
keskenduti tantsulistele mängudele, vabale liikumisele ning teineteise tundma õppimisele. Lisaks pöörati rõhku tantsu alustaladele ja rütmi tunnetamisele. Teisel päeval õpiti show- ja tänavatantsustiilis koreograafiat ja mängiti tantsulisi mänge. Laagri viimasel päeval õpiti tänavatantsu, selle põhisamme ning õpiti stiilile omast koreograafiat.

Laagrisuve lõpetas 22.-24.08 toimunud kunsti-, savi- ja kokanduslaager „Mustriteta mustriliselt“. Noored said harjutada taimetrüki „haamerdamist“ ning veepudeleid kaunistada akrüülvärvidega. Saviõpetaja juhendamisel tehti savilehele taimetrükki, vooliti vilistavaid ja mittevilistavaid lindi, tehti vahapesu angoobitud savitopsidele ning õpiti makramee sõlmi. Kokandusringi õpetajaga koos valmistati Caesari salatit, kaerahelbeküpsiseid, kondenspiimajäätist ja muid maitsvaid toite.

Riin Pross

Artikkel ilmus Elva Elu Uudistes 8.09.2022