Lillede keskel kasvanud Kaie Lepp juhendas üle 20 aasta huvikoolis taimeseade- ja mudilasringi

Kohtume Kaiega ühel tormisel reedel. Ta on jalutanud läbi vihmasaju ja tugeva tuule. Ma muretsen, et ega ta külma ei saanud ja kuidas ta sellise ilmaga pärast tagasi läheb. Kaie vastab rahulikult:”Mina ei karda seda ilma, mulle see isegi meeldib.” Me jääme mõneks ajaks arutama vääramatute loodusjõudude üle ning ma jõuan tõdemusele, et Kaie on loodusega peaaegu üdini läbipõimunud.

Kullerkupu niidud ning kodused lilled

Kui tänapäeval leidub väheseid kullerkupu niitusid ning needki tänu looduskaitsele, siis Kaie meenutab kuidas tema lapsepõlv möödus kollaste mummuliste lillede vahel. Metsas kasvasid ülased, sinililled ning käoking (viimane neist on tänaseks looduskaitse all). Kodus oli palju lilli ning ta meenutab, kuidas lapsepõlves õhtuti lilli ja taimi kastis. Ta ema oli talle eeskujuks ning see perekonnamuster on kordunud – Kaie on omakorda olnud eeskujuks oma pojale, kellest pole taimehuvi samuti mööda läinud.

Alguses oli lasteaed, hiljem huvikool

Kaie meenutab, et abikaasaga Elvasse kolides võttis ta enda vedada Tartu MEKi töötajate lasteaia. Lasteaed rajati Arbimäe kortermajja, kus MEKi töötajad elasid. Lasteaia erinevad rühmad asusid neljas korteris. Kui lasteaia päevad said loetud, asus ta tööle Elva Huvikooli 2.jaanuaril aastal 1995. Toonane huvikooli direktor lasi Kaiel ise välja mõelda huviringi, mida ta sooviks juhendada.

Kuna Kaie oli varasemalt lasteaias mudilastega igasugust meisterdamist teinud, avas ta lasteringi, mille nimeks sai Lepatriinu. Ta ütleb, et lasteringi nimeks sai seesugune punase-täpilise putuka täppide arvu järgi. Iga täpp tähendas ühte tegevust – sealhulgas olid meisterdamine, joonistamine, maalimine jne. Lisaks sai avatud taimeseadering. Mõlema huviringiga sai alguse Kaie elutöö – oluline panus Elva huvihariduse edendamises.

Taimeseaderingi motoks sai “Taimedega aasta läbi” ning nii valmistatigi aastaringselt looduslikest vahenditest vastavalt rahvakalendri tähtpäevadele erinevaid lauaseadeid ja punutisi. Kaie hakkas ise kasvatama erinevaid taimeid huviringi jaoks. Ta ütleb, et kõige keerulisem on olnud looduslike vahendite kogumine, kuivatamine, hoiustamine. Garmen Vallikivi meenutab, et ta on Kaiega sõitnud autoga ning jalutanud läbi sadu kilomeetreid Tartumaa, Põlvamaa  ja Valgamaa metsades igat sorti loodusande korjates.

Tunnustused

2011ndal aastal pärjati Kaie Tartumaa aasta õpetaja tiitliga ning ta meenutab tänutundega, et auhinnaks oli kaunis klaasist kuju graveeringuga. Omamoodi kogemuseks oli ka aastate tagune vabariigi haridusministri vastuvõtt, kuhu Kaie oli kutsutud.

Tema õpilaste töid on aastate jooksul saadetud erinevatele võistlustele nii kodumaal kui ka välismaal. Näiteks on tema õpilase töö saanud parima töö nominatsioonis rahvusvahelisel laste ja noorte loomingukonkursil “Maa värvid”.

Kaie meenutab, kuidas tema 4-aastane õpilane osales taimeseadekonkursil ja sai kooliealiste lastega konkureerides esikoha, mida jagas teise Kaie õpilasega. “Ta ema rääkis, et tütrega looduses jalutades leidis ta ikka midagi huvitavat ja ütles, et seda on Kaiel vaja! Samuti üllatas ema tütre teadmised looduse ja taimede kohta.” Kaie räägib mullegi põnevate nimedega taimedest, millest ma pole varem kuulnud – linakuprad, dollarilill, lehispuu, õlelill. Kõiki neid ja veel palju teisi kasutas Kaie oma huviringis.

Lavakujundused ja teised tegemised

Lisaks kasutas ta oma teadmisi ja oskusi ära ka mujal. Ta meenutab, kuidas Elva Lauluväljakul toimus Johann Straussi kuningriik ning tema sai kunstnikuna luua lauluväljakule üritusele väärilised lille- ja taimeseaded.

Kaie lõi lavakujundused lauluvõistlustele Looduslaul ja Lepatriinu, mis toimusid toonases Elva Huviala-ja Kultuurikeskuses Sinilind. Muideks, mõlemad lauluvõistlused on ellu toonud Kaie hea kolleeg Livia Kuuskvere. Ka meie intervjuu ajal kohtusid nad – Livia tõi talle isiklikult kutse oma juubelikontserdile, mis toimus 6.novembril. Kaie oli intervjuule kaasa võtnud pilte ja ajaleheväljalõikeid ja seda toredat kogu nähes ütles Livia:”Oi Kaie, meil on ilusad aastad olnud!”. Usun, et neil kahel kaunil hingel on olnud tõesti ilusaid hetki täis muusikat, loodust ja ilu.

Kaiel on pisut kurb meel, et tänapäeval ei ole taimeseade ringid nii populaarsed ning inimesed on loodusest pisut võõrandunud. Samas usun, et taime- ja loodustarkused on taas pead tõstmas pärast mõningast tehnoloogia võidukäiku. Kaie soovitab minna metsa ja korjata sealt näiteks männikäbisid ja meisterdada nendest päkapikk või ilus lauaseade. Loodus annab vahendid, tuleb lasta oma loovusel lennata!

Intervjuu lõppedes on taevas päris tumedaks tõmmanud ja tormituuled koguvad jõudu. Kaiet ei heiduta need, ta tõmbab kapuutsinöörid rohkem pingule ja võtab ette “mõnusa jalutuskäigu” nagu ta seda ise nimetab.