Pidulikum õpetajate päev
5.oktoobril tähistati riiklikku õpetajate päeva ning ka meie maja töötajaid peeti sellel päeval meeles. Kuigi oleme õpetajate päeva tähistanud juba aastaid, siis tänavune oli pidulikum ja erilisem kui varasemad. Nimelt, nostalgiat ja tänutunnet tekitas endiste õpetajate ja asutuse kauaaegsete juhtide kohalolek.
Taaskohtumised
Õpetajate päeva tähistamiseks valiti Hellenurme veskimuuseum, mis ei ole lihtsalt ilus ja väärikas hoone. Eestimaa ainsat vee jõul töötavat veskit juhib veskiemand Mae Juske, kes on saanud oma esimesed teadmised kodunduse ja kokanduse kohta just Tartu Rajooni Pioneeride Maja kodundus- ja kombeõpetuse ringist (hilisem Elva Huvikool) mida juhatas toona Siiri Puhalainen. Mae Juske on aastaid juhtinud Hellenurme veskimuuseumi. Leiva küpsetamiseks kasutab ta jahu, mis sealsamas veskikivide vahel jahvatatud. Leiva küpsetamise tarkused, mida Siiri talle aastaid tagasi jagas, on kulunud veski köögis toimetades marjaks ära.
Tänavu möödus 45 aastat päevast, mil Elvas hakati lastele ja noortele andma huviharidust asutuses, mis kandis nime Tartu Rajooni Pioneeride Maja. Esimeseks direktoriks aastatel 1979- 1980 oli Svetlana Variku.
Just sellise tähtsa daatumi tõttu soovis meie tänane asutuse juht Garmen Vallikivi tähistada õpetajate päeva erilisemalt.
Nii leidsidki meie praegused õpetajad, endised eakamad õpetajad ja aastaid asutust juhtinud inimesed endid ühise laua taga: Siiri Puhalainen, Kaie Lepp, Aili Kalmus, Helve-Sirle Päid, Leelo Suidt. Videosilla vahendusel tervitas õpetajaid Mai Anderson, kelle taktikepi all tegutses Tartu Rajooni Pioneeride Maja aastatel 1980- 1987. Mai Anderson, kes elab pealinnas, oli katnud kodus piduliku söögilaua ning tänas, et sai meiega liituda video teel. Tal oli suur rõõm näha oma endisi kolleege ühise laua taga.
Ave Kalmus tervitas külalisi Lehte Hainsalu luuletusega: “ “Puud annavad käest kätte tuult”. Siiri luges enda originaalloomingut ning sekka ka kodu ja leiva-teemalisi luuletusi (must lagi on me toal…, perenaine tasane…, sooja leiba, mõtelge!). Võiks öelda, et Siiri tarkused leiva küpsetamisest on jõudnud kuidagi iga õpetajani, kes meie majas on töötanud või töötab praegu. Mae tõi lauda sooja leiba ja kuna sooja leiba lõigata ei tohi, siis murdsime igaüks tüki ahjust võetud leiba ja lasime hea maitsta. Juba vanarahvas õpetas, et sooja leiba ei lõigata.
Meenutusi endistelt töötajatelt
Helve Päid (asutuse juht aastatel 1987-1997) tänas, et endisi õpetajaid meeles peeti: ”Nii suur rõõm on näha siin laua taga lausa kuute inimest, kes töötasid minuga samal ajal!”. Helve meenutas toonast Tartu Rajooni Pioneeride Maja: ”Lapsed tulid huviringidesse sundimatult, sest kõik huviringi juhendajad tegid oma tööd hingega. Lapsed tahtsid tulla meie majja, sest seal sai tegeleda sellega, mis oli sul hinges. Süveneti tegevustesse, mis neid huvitasid ning said läbi huvihariduse võimaluse eneseväljenduseks.” Küsimuse peale, millest ta toona puudust tundis – kas vahenditest või huvihariduse väärtustamisest?
“Kuigi sel ajal lokkas defitsiit, olid õpetajad siiski ise nii asjalikud, et suutsid kõik vajaminevad vahendid leida. Huviharidust väärtustati, kuna see oli hingestatud tegevus. Ei saa jätta ka ütlemata, et Siiri ja Kaie tõid nii palju ilu meie majja – kõik need kaunistused, lilleseaded, mida nad koos laste ja noortega tegid!” meenutas Helve hea sõnaga ilumeelseid kolleege.
Helve-Sirle Päid andis teatepulga üle Kai Kuuspalule (asutuse juht aastatel 1997- 2001).
Leelo Suidt, kes juhtis omaaegset Huviala- ja Kultuurikeskust Sinilind (aastatel 2001- 2016) ütles, et praegusel ajal on huvikooli suurimaks eesmärgiks mitteformaalse ja formaalõppe lõimimine. “Koolis võiksid olla õppeainete põhised huviringid, näiteks matemaatika, füüsika ning huvikoolis huvipõhised huviringid. Näiteks kunst, keraamika. Huviharidust võiks arvestada gümnaasiumis vabaainetega. Huvihariduse õpetajate tasustamine on liiga madal, kaks sammu maas kooliõpetajate töötasust ja väärtustamisest!” sõnas Leelo. Ta soovis jõudu huviringi juhendajatele ning lisas, et kuigi huviringide juhendamine on raske töö, on see siiski väga huvitav ja väga kasulik noorte arengule.
Siiri toonitas oma meenutustes, et tema pole mitte kunagi ühelegi õpilasele märkust kirjutanud. Isegi kui õpilased jutustasid tunnis, ei pahandanud ta vaid küsis siira uudishimuga:”Millest sa räägid? Kas me saame sellest pärast tundi rääkida või tahad meie kõigiga jagada?”. Ta ütles, et mõnikord tuligi tunni teema kõrvale jätta ja rääkida tähtsamad jutud ära – sest see, mis on lapse hingel, on kõige tähtsam. Usun, et see on üks kõige olulisematest deviisidest, mida on läbi aegade Elva Huviala- ja Koolituskeskuse (ükskõik millist nime see asutus siis kandnud on) õpetajad oma töös järginud.
Loodame väga, et juba viie aasta pärast saame teiega, Elva huvihariduse vundamendi ladujad, tähistada 50- ndat aastapäeva Elva huvihariduses!
Riin Pross