Siiri Puhalainen on jaganud lahkust, mõistmist ja armastust esivanemate pärandi vastu õpilastele üle poole sajandi

Ta on õrn nagu haavaleht
samas tugev nagu tamm
Silmades põhjatu kaev
täis elutarkust – selline ta on, Siiri.

“Teate, lapsed, mul on sellest tunnist kõrini – teeme midagi muud!” võis Siiri öelda oma õpilastele
keset tundi, kui tundus, et õpilastele tunni teema ei sobinud. Olgugi, et põhjaliku õpetajana oli ta öötundideni vastavat tundi ette valmistanud, kuid paindlikkus ja leebus on olulised iseloomuomadused sellel ametikohal. Siiri õpetas erinevates koolides, nii Elva Huvikoolis kui Meeri eri-internaatkoolis, sekka ka muid koole, kokku üle poole sajandi! Ta ei ole kirjutanud ühtegi märkust, küll aga lugenud lastele ja lastega lugematu arv erinevaid luuletusi eesti klassikutelt ning kuulanud laule.

Maitsmistmeele kaudu

Elva Huvikoolis oli ta aastatel 1997-2001 kodunduse ja kombeõpetuse huviringi juhendaja. Ja oma tööd on ta teinud alati südamega. Ta meenutab heldimusega, kuidas viis huviringi kodus tehtud sinki ja leiba. Võttis kaasa veel teravad noad ja õpetas lastele, kuidas õigesti lõigata. “Aga õpetaja, mis me nende viiludega nüüd teeme?” küsis üks noormees tunni lõpus. Muidugi jagati ära omavahel ning maitset kiideti taevani.

Kirjutajale meenub, kuidas Siiri 2017ndal aastal lastelaagris umbrohu suppi tegi lastega ning mõtles, et vaevalt keegi nendest seda sööb. Isegi umbusklikult ja esialgu kõigest viisakusest endale natuke kaussi seda poetas. Maitse oli aga absoluutselt taevalik! Tänapäeva maailmas panna lapsed umbrohu suppi sööma – seda oskab ainult Siiri. Niimoodi läbi meelte maailma on Siiri leidnud ühise keele laste ja noortega.

Kuulmismeel toob südamesse headust

“Miks sa talle märkuse panid?” võis Siiri tagajärgi pelgamata üldhariduskoolis kolleegilt küsida. “Ta rääkis tunnis! Ta naeris tunnis” põrutati talle vastu. Imestunult küsis Siiri vastu:”No ja mis siis sellest? Mida sa siis tahad, et nad teeksid? Nutaksid?”. Küsin Siiralt, et kuidas tema sai hakkama lärmakate ja keskmisest aktiivsemate lastega. Ta võis neilt tunnis ilma irooniata küsida “selle ilusa sõna kordamist” või öelda, et räägime pärast koos – sest õpetaja tahab ka kuulda. Või hoopis lugeda enda loodud luuletust:

Tasa, tasa mis asja sa kisad ja kärgid
Ka lastel on olemas närvid
Ja linnud akna taga kuulavad pealt

Mõnikord oli jutt aga tõesti nii tähtis, et vajas kohe ära rääkimist. Siiri ütleb, et alati tuleb lastega rääkida ja neid kuulata, mitte neile epistlit lugeda. Olen isegi näinud, kuidas noored enne Siiri tundi lärmasid ja trikitasid, kuid Siiri suutis oma malbe hääle ja rahuliku olemisega neil n-ö tuurid maha tõmmata.

Pärand Elva (huvi)haridusse

Siiril on olnud õpilasi tohutul hulgal ning ta on olnud oma aja mõjuisikuks. Näiteid ei tasu kaugelt otsida – Siiri kingad võttis 2016ndal aastal kokandusringi õpetajana üle tema pikaaegne õpilane Irina. “Mis tundeid see sinus tekitas?” küsin talt. Siiri silmadesse tulevad heldimuspisarad ning ta meenutab lahket sõnadega oma õpilast:”Oi, Irina – nii õrn ja hea! Ma olin väga õnnelik, ju siis on midagi külge hakanud.” Muiates mõtlen, et kas ta ikka ise tajub kui palju tegelikult tema tundidest külge on hakanud õpilastele. Ka lastering AB õpetaja on Siiri endine õpilane.

Kui küsin temalt, et kuidas ta võtaks kokku oma õpetaja – aastad ning ta ütleb, et tõsimeeli on õpetaja amet maailma parim amet. Nende aastate jooksul on tal olnud vaid üks takistus – kas ma võin ja suudan last kaitsta kodu eest. Kui õpilane küsib sinult süüa, sest kodus pole süüa – siis kuidas käituda? Siiri on olnud õpetaja ühiskondlikult keerulistel aegadel ning on näinud majanduslikult väga kehvast perekonnast pärit lapsi ning oma südant nende pärast valutanud.

Siiri paneb õpetajate südametele, et lapsi tuleb kuulata ning neile ei pea moraali lugema – lapsel tekib vastuseis nii aine kui õpetaja suhtes. Ta soovitab lastega suhelda läbi kunsti ja looduse. Head õpetajad kallistavad oma õpilasi!

Siirit meenutab Mae Juske, Hellenurme veskiemand

Kodundusringis hakkasin käima 1977 aastal 4-nda klassi plikana. Käisin seal kuni keskkooli lõpetamiseni oma klassiõdede pundiga aastal 1985. Kodundusringipäev (ütlesime lihtsalt “kodundus”) oli oodatud päev, sest alati tegime midagi põnevat, mida kodus ei tehtud. Tagantjärele vaadates oli Siiri meie jaoks nagu Lilian Kosenkranius eesti rahva jaoks – näitas uudseid ja moodsaid võtteid söögitegemises ja lauakaunistamises, olles ise alati väga hoolitsetud ja viimistletult riides. Siiri rõhutas alati ka esivanemate pärandi olulisust kombineerides seda moodsate söögitegemise ja kodukaunistamise võtetega. Muidugi oli ka lauakatmisel ja lauakaunistusel väga kaalukas roll. Taaskasutus oli siis tavapärane elustiil ja seda me siis ka harjutasime – küll karpide kaunistamise, küünlajuppide sulatamise, käbide, okste korjamisega vms.

Vahepeal toimusid tunnid (või oligi see algus), Elva Kesk tänaval, Aiandus-Mesindusseltsi maja ülemisel korrusel. Kitsas pime trepp viis kitsasse kööki, mille kõrval 1 tuba. Vesi, solk, puud – kõike vedasime trepist üles – alla, nõud pesime kausis. Tunni lõppedes olid ruumid samas seisus nagu nad enne tunni algust olid.

Siiril olid kõik ained valmis ostetud (sobivam sõna vist oleks tolle aja kohta – hangitud, mõnikord tõime ka ise midagi kodust kaasa), retseptid välja kirjutatud. Me siis kirjutasime need oma vihikusse, igaüks kaunistas vihikulehti nii nagu oskas. Ma vaatasin alati kerge kadedusega klassiõdede Ave ja Kai vihikuid, sest mulle tundus, et nemad oskasid nii ilusaid pilte joonistada. See vihik on mul siiani alles, seda avades tulevad meelde nii maitsed kui meelelud..

Jagasime tunni alguses tööd ära – kes lõikus, kes segas, kes kattis lauda, kes koristas (nõudepesutegevustesse kuulusid vee toomine, soojendamine, pesemine kausis, loputamine teises kausis, kuivatamine, õigesse kohta kappi paigutamine ja solgi väljaviimine). Tunnid tundusid lõbusad ja pingevabad, sest tundsime üksteist juba hästi ja Siiri oli leebus ja rahu ise.

Kui Kesk tänava ruumidest Pika tänava majja alumisele korrusele kolisime, aitasime seal ka remonti teha – nt värvisime lage. Seal olid kõrged peegellaed. Värvisime söögitoa lae tumepruuniks, mäletan, et olin üllatunud nii julge otsuse üle. Aga võib – olla sai pruuniks lagi seetõttu, et muud värvi polnud.. Igatahes ruum tundus huvitav sellise laega. Seal majas oli juba vesi ja kanalisatsioon sees, aga vett ei tohtinud väga raisata ja talvel külmus osa torusid kinni. Kogu maja oli talvel jahe, aga see polnud küsimus – tuli lihtsalt kampsun selga jätta.

Igal kevadel korraldas Siiri oma ringidele ühise kevadpeo, kuhu kutsuti ka vanemad. Valmistasime kõik suupisted ja koogid ise, katsime lauad, kaunistasime ruumid, valmistasime ette luulepõimikud ja muusikalise osa. Kuna õppisin muusikakoolis viiulit, Siiri palus tihti, et mängiksin ka seal kõigile. Mäletan, et see oli hirmutav, sest kõik olid nii lähedal ja vanemaid oli palju.  Peopäeval oli majas sagimist palju, sest erinevas vanuses lapsi oli Siiril ringides palju, aga kõik sai korraldatud ja sündmused meeles südamlikena. Meie olime siis aastaid see kõige vanem rühm, nagu isegi autoriteedid:)! Hilisemas elus on tulnud ette, et keegi võõras astub ligi ja ütleb  – tere, olime kodundusringis koos! Vanemad näod jäävad meelde, aga kes neid väikseid kõiki mäletab…. Igatahes on need liigutavad hetked ja tundub kohe, et on tugev side selle inimesega, sest meid seob kodundusring ja ühine tuttav Siiri!

Siiri sai oma kodundusringi “kambaga” hakkama nagu mingi võluväega, aga mitte kunagi ei tõstnud häält, alandanud, sildistanud, süüdistanud vms, mida nõuka-ajal koolides ette tuli. Kuidagi ise oskasime vist olla kah mõistlikumad. Ja kui me ei olnudki seal mõistlikud alati, talus ja ohjas Siiri seda märkamatult. Ei mäletagi, kõige vaiksemad me nüüd kah ei olnud, aga Siiri jaoks olime esimene selline seltskond, kes jäi aastateks tema juurde käima ka peale kooli lõpetamist, ka ühekaupa. Lisaks oleme käima jäänud ka omavahel, nüüd juba aastakümneid, kuigi elame üksteisest kaugel.

Kodundustundidele mõtlen siiamaani sooja tundega. Ju ma sealt ikka oma söögitegemise- ja majapidamisoskuste alused sain. Eks kodust kah ja sellisele teadmiste segule, lisaks koolide-ülikoolide haridusele, on elu järkjärgult teadmisi ja oskusi peale kasvatanud, millega  oma kortereid ja nüüd maja ja veskit kujundanud, perele ja külalistele söömaaegu valmistanud olen. Midagi sain juurde, mis tundub elementaarne ja võin vaid aimata kui palju vaesem oleks maailmapilt ilma toonase kodundusringita.

Siirit kui õpetajat saan iseloomustada sõnadega – leebe, kannatlik, südamlik, põhjalik, tähelepanelik, naeratav, muretsev, heatahtlik. Mulle tundub, et kogu Elva teab teda kui elegantset prouat, kellel tihti kübar peas ja siidsall kaelas, ka rattaga sõites. Siiri oli omal ajal Elva kõige nõutum konferanjsee – ta ei kuulutanud mitte lihtsalt järgmist laulu pealkirja nimetades, vaid põimis vahele sobivaid luuletusi ja tekste, mis  kogu sündmusele mõttesügavust juurde andis.

Saatuse tahtel, kõigi muude tegemiste kõrval Hellenurme Veskimuuseumis, annan ma väikesele seltskonnale Palupera koolilastele kodundusringi. Kõik tuleb elus ringiga tagasi!

Riin Pross